• Kristallikoda

Liis Ugandi: Vaba tahte vägi


Mõistsin 3 või 4 aastasena, mis on vaba tahte valik. Mäletan väga selgelt, kuidas ma ühel päeval lasteaias kukkusin ja teised lapsed hakkasid laginal naerma. Siis justkui aeg peatus, ma vaatasin neid, nad naeravad, ja ma taipasin, et mul on nüüd valida, kas hakata nutma või naerma. Ma valisin naermise. Valu kadus kiiresti. Tegin enda üle nalja ka, see tegi asja minu jaoks veel kergemaks. Järgmine kord, kui kukkusin, proovisin teist poolust, hakates nutma. Siis oli raske ohvrirollist välja tulla, oli tunne, et kõik kiusavad mind ja naeravad mu üle ning valu aina suurenes. Siis ma otustasin, et kui mul järgmine kord valikuvõimalus on, siis teen sama moodi „Stop!” ja valin positiivse poole. Teen seda siiani. Kui on tekkinud mingi probleemne olukord, siis ütlen: „Stop!”. Alati on võimalik valida. Kui sa ei näe seda võimalust, ütle vähemalt endale: „Stop!” ja elu näitab sulle teisi võimalusi. Oluline on võtta endale see valiku tegemise hetk, mitte kohe automaatselt mõne harjumuspärase mustri või suhtumisega kaasa minna. Elu näitab, et ei ole mõtet süüa tulist suppi. Vaata enda sisse, kuidas sa tunned end oma kehas, kas see on muster, mis mind lükkab nagu lumepalli veerema või ehk on mul võimalus valida ka teisiti.


Soovitan inimestel kõva häälega mõelda. Kui hakkad mingit kinnismõtet oma peas veeretama, siis mõtle kõva häälega või veel parem: lindista. Kuula, mida sa endale oma peas räägid. Kas annaksid oma sõpradele ka seda kuulata? Vaevalt küll. Läbi mõtete loome oma reaalsust, pane tähele kuidas ja millest mõtled.

Lapsena näeme kodus sellist maailma, mida meile peres näidatakse, kuidas meie vanemad ja vanavanemad räägivad ning omavahel suhtlevad, kuidas meisse ühiskond suhtub. Sealt saame me need vigurid kätte, kuidas me arvame, et me peaksime toimima. Lapsena oleme tegelikult üsna abitus olukorras, me ei teagi, et võib ka teistmoodi. Teismelisena hakkame avastama, et see, mis vanemad rääkisid, ei olegi päris õige, siis tekib protest kõige vastu. Siis võib tekkida tunne, et meid on vale-vati sees hoitud ja tahad, et sind sealt otsekohe välja lastaks. Protestist hoolimata teeme ikkagi ka paljusid asju just samamoodi nagu me vanemad või vanavanemad. Siinkohal saame olla üksteisele toeks olla ilma hinnanguid andmata. Kui sa näed, et su kallim või su laps või ükskõik kes, hakkab „lumepalli veeratama”, mingit korduvat käitumismustrit järgima, siis on vaja seda talle peegeldada. Hea on kasutada mingit kokkulepitud sõna, kasvõi seesama „Stop!”, see katkestab mustri ja kaaslane saab aru, et on võimalus valida teine tee.

Me valime enne kehastumist endale ise vanemad. Paljuski valime nad karmilistel põhjustel. Me teame, mis mustrid neil on, mis mustreid meil endal selles elus läbi on vaja töötada. Näiteks mina kasvasin peres, kus onu on budist, vanaisa uskus ainult seda, mida käega sai katsuda, vanaema on katoliiklane jne. Kõik pereliikmed olid väga erinevate vaatenurkadega elule, aga mul oli väga huvitav, natuke maitsesin siit ja natuke sealt. Nüüd ma saan aru, kui rikas ma olen, kui palju ma nägin - olin lihtsalt nagu vaatleja. Kuigi mul oli võimalik võrdselt kõigi mustreid endasse salvestada, siis mida aeg edasi, seda enam näen ma endas just oma vanaema.

Kui vaatan oma lapsi, kõigil sama ema-isa ning kasvukeskond, on nad valinud täiesti erinevad mustrid. Näiteks kui ütlen ühe lause, siis iga laps reageerib sellele oma moodi. Üks ei kuulegi seda, teine on rõõmus, kolmas teatab, et see on vale! Me ei saa vastutust võtta selles eest, kuidas teine inimene infot vastu võtab. Ütle armastavalt välja see, mis su südamest tahab tulla, kuidas teine inimene seda vastu võtab, see ei sõltu enam sinust. Saame üksteist toetada, selgitada olukorda, ilmselgelt mõjub üks ja sama asi kõigile täiesti erinevalt, olgugi, et aeg ja olustik on samad. Igaüks võtab oma hingele vajalikud mustrid kanda ja kui need saavad mängitud, tunneb inimene: ma enam ei taha! Just sellel hetkel me saame luua muutuse. Kui tabad ära, et nüüd aitab, oled kõik sellest mustrist ära õppinud, siis sa saad oma tarkusetera kätte ja sellelt rattalt maha astuda. Siis ongi see imeline koht, kus saad selle vana energia asendada sellega, mida sa siis tõeliselt tahad. Inimesed ei saa esimese hooga aru, et kas ma võin tõesti kõike saada, mis ma tahan. Loomulikult sa võid kõike saada! Siinjuures on tunne kõige tähtsam. Tunda, mis tunne mul siis on, kui mul ongi kõik see, mida ma tahan. Näiteks, olengi juba ümbermaailma reisil ja soe tuul puhub ja paitab mu põski ja mul on vabadus... Tunde tundmine on kõige olulisem. Tunneta ka, kas see, mida elu sulle pakub, heliseb sinu sees vastu või ei. Kui ei helise, mine edasi. Võta elult vastu vaid see, mis sinu sees kõlab, paneb sul kõhus liblikad lendama. See, mis on teise jaoks tõde, ei pruugi seda olla sinu jaoks. Teiste meele järele olemine, hea inimene olemine, on üks segavamaid asju üldse. Anda tuleb oma sisetunde, oma südame järgi, vabast tahtest. Mõnikord tahame anda rohkem, mõnikord vähem, mõnikord on vaja panna uksed kinni ja olla iseendaga. Ei ole vaja anda enese arvelt, sest see lõpeb rahulolematuse ja füüsiliste haigustega. Samuti ei ole vaja teiste eest midagi ära teha. Nii võib juhtuda, et võtad teise inimese karma enda kanda ja jätad teise tema õppetunnist hoopis ilma.

Broneeri aeg Kristallkambrisse Liisi juurde SIIT! Broneerimisel kirjuta lisainfo lahtrisse "Liis".


     Lahtiolekuajad

E-R: 09:00-20:00

L: 11:00-19:00

P: 11:00-19:00

      Võta meiega ühendust

          (+372) 5663 7589

   

          info@kristallikoda.ee

© 2020 Kristallikoda